100 aastat soode kuivendamist Vargamäel
Näituse teema tuli muuseumi külastajatelt. „Külastajad otsivad kirjandusliku Vargamäe jälgi – kus on kraavid, kus on kiriku torn, kuhu jäi lehm kinni,“ sõnab näituse kuraator Siiri Kvell. „Maastiku kujundamisel on „Tões ja õiguses“ oluline koht. Saame osa inimese võitlusest maaga, Vargamäe Andrese unistustest. Näitusel vaatleme romaani esimest ja viimast osa. Uurime, kuidas läheb romaanielu kokku päriseluga,“ ütleb Kvell.
……………………………………………………………………………………………………………
„Siia võib uppuda,“ hüüab Krõõt romaani „Tõde ja Õigus“ I osas, kui nad Andresega Vargamäele teel on ja on jõudnud Soosillale. Tänapäevase kruusakattega tee asemel oli see, muust soost veidi tahedam koht tugevdatud roigaste, kaigaste, kändude jms käepärasega.
Kuigi kevad oli aeg, kus toimus peamine liikumine talude ja talukohtade vahel, oli see ka aeg, kus soode vahel liikumine oli kõige keerulisem. Lumesulavesi muutis tihti niigi kesised teed ligipääsmatuks.
Näiteks Simisalu talule ja sealt edasi asuvatele taludele oli eriti keeruline ligi pääseda, tuli ületada Jägala jõgi, talu vankrid jäeti teisele poole jõge, kuna vankriga jõge läbida ei saanud. Lihtsam oligi liikuda talvel kui sood olid külmunud ja kandsid hobust ja rege.
Tammsaare väljamägi ehk kirjanduslik Vargamäe on samuti soosaar. See, et ümbritsevates soodes ja rabades liikuda matkaradu sh laudteid pidi, on viimase poole sajandi jooksul toimunud arengute tulemus. Kirjanik Anton Hansen Tammsaare vanematel olid lauad vankris kaasas, et pehmematest kohtadest läbi saada. Vaid talvel sai lähimasse külla – Järva-Madisele, kus asus kirik, kõrts ja vallamaja, sõita üle Kodru raba talitee. Suvel tuli ikka mööda vesist teed pidi minna, sest Kodru raba lõunaosaski oli paar talukohta, lisaks kirikumõisa karjamaa.
