Tere tulemast aastanäitusele: ASJAD ON TÕEPÄRASEMAD KUI INIMESED Tammsaare muuseumis Vargamäel. Sellel väljapanekul on kokku kaksteist igapäevast eset 19. sajandist ja 20. sajandi algusest, mis on mänginud vähem või rohkem olulist rolli kirjanik Anton Hansen Tammsaare ja tema lähedaste elus. Oma loo jutustavad siin järjepanu: Tammsaare isa Peeter Hanseni piibel, isa valmistatud tool, Tammsaare meisterdatud pink, õde Marta Hanseni triikraud, isa lähker ja õllekapp, ema Ann Hanseni veimevakk, vend Jüri Hanseni kohver, isa matemaatikaõpik, Tammsaare luuletuse käsikiri, Tammsaare-Põhja talu rehemaja aken ning Lõuna talu peremehe Jakob Sikenbergi teekann. Kõik need esemed peegeldavad kirjanikku ümbritsenud eluolu veel enne, kui eestlane linna elama kippus ning avavad meile omamoodi suurteose „Tõde ja õigus“ lugu.

Kirjeldustõlke koostas ja luges sisse: Liisi Selg

Konsulteeris: Kai Kuusk

Tsitaadid luges sisse: Maiken Pius

Mantikore Stuudios, 2020

Muuseumi tähendusrikkaim säilinud ese kuulus Anton Hansen Tammsaare isale Peeter Hansenile. Isa Peeter oli tõsine ja jumalakartlik mees, kes sageli perele piiblit ette luges. Tol ajal polnud ju internetti ega isegi mitte raadiot. Oli ainult isa Peeter ja tema piibel. Tõsiseid lugusid kuulis väike Anton just piiblist. Suuresti tänu sellele ongi meil toekas teos „Tõde ja õigus“.

„Nii mõnigi kord tundis Mari ta öösel ärgates vajaka: lamp põles laual ja Andres istus laua ääres piiblit lugedes.“ – „Tõde ja õigus“, I osa.

Täpsemat kirjeldust kuula helifailist.

Veel 19. sajandi alguses oli tool eesti taludes haruldane tarbeese, rohkem kasutati pinke. Seega on see kirjaniku isa Peeter Hanseni valmistatud tool väga moodne ja uhke mööbliese. Meisterlikult tehtud toolil on kaunilt vigursaetud seljatugi ja uhkes kumeruses esijalad. Tooli põhi on pehmete vedrudega ja riie on kinnitatud naeltega. Hiljem on Peetri järglased tooli altpoolt parandanud jalgrattakummi tükkidega.Küllap istus Peeter pühapäeviti just sellel toolil ja luges oma perele piiblit ette.

„…kui Sass oli need sõnad kõigile kuuldavalt kuidagi ära ütelnud, tõusis vana Andresel toolil tundmus, nagu istuks ta jõululaupäeva õhtul kirikus, kuulaks õpetaja jutlust ja orelimängu ning näeks säravat kuuske altari ees.“ – „Tõde ja õigus“, V osa.

Täpsemat kirjeldust kuula helifailist.

Puidust pingi valmistas Anton Hansen Tammsaare oma lastele. Kirjanik olevat olnud väga hooliv isa. Tammsaare poja sõnul peres ranget õpetamist polnud, vaid lapsed olid isale võrdõiguslikud kaaslased. Tammsaare tegi oma lastega pikki jalutuskäike, õpetas neile kombeid ning aitas koolitöös. Kirjanik oli niisama järjepidev töötegija nagu tema isagi. Ent kui isa Peeter Hansen oli väga osav puutöömeister, kes valmistas ise talu tarvis põllutöö- ja majapidamisriistad, siis Anton seevastu võis kirjutada kas või 12 tundi järjest!

„Aga miks siis just meie need peame olema, kes oma elu seia sohu matavad, kui mujal kergemalt leiba saab?“ küsis poeg, ja kui isa ei vastanud, lisas ta mõeldes juurde: „Kui jüst oleks armastus, siis muidugi… „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus,“ ütles isa. „Sina oled seda teind ja minu ema tegi seda ka, ega ta muidu nii vara surnd; aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.“– „Tõde ja õigus“, I osa.

Täpsemat kirjeldust kuula helifailist.

Triikraud kuulus kirjaniku noorimale õele Marta Hansenile, kes pidas õmblejanna ametit. Ta sündis Tammsaare-Põhja talus 28. augustil 1886. aastal. Marta kooliharidus jäi väheseks – ainult paar talve külakooli. Isa Peeter tütarde harimisele erilist rõhku ei pannud. Noore neiuna lahkus Marta kodust ja asus tööle teenijannana. Hiljem siirdus ta Tallinnasse, kus proovis omandada haridust, aga õppimine jäi siiski soiku. Marta sai selgeks õmblejanna ameti. Ta olevat valmistanud rõivaid ka Tallinna kõige peenematele prouadele. Vanemas eas loovutas Marta eseme muuseumile.

„Mehed elavad vaimu ja peaga, naised emakoja ja jalgadega.“ – „Tõde ja õigus“, IV osa.

Täpsemat kirjeldust kuula helifailist.

Lähker on pärit kirjaniku isa Peeter Hanseni isatalust Kolgiojalt. Lähker oli üks neist esemetest, mis oli kirjaniku vanematel kaasas, kui nad 1872. aasta jüripäeva paiku oma uude kodusse Tammsaare-Põhja tallu saabusid. Lähkri andis muuseumile kirjaniku venna Augusti naine Hilda Hansen.

„Pea tundus raskena, segasena ja tuimana, nagu see polekski tema oma pea, vaid mõni lähker, milles loksub hapupiim.“ – „Tõde ja õigus“, II osa.

Täpsemat kirjeldust kuula helifailist.

Arvatakse, et selle õllekapa valmistas kirjaniku isa Peeter Hansen. Ta pruulis alati pühadeks ja tähtpäevadeks koduõlut. Tammsaare-Põhja talu aiaservas väänleb veel praegugi humal. Seda lisati õllele, et vägevam maitse saada.

„…õlu taheti ju teha niisugune, et kes mehejanu joob, see laulu jörisema hakkab, – et kuluks vähem viina. Mõned armastasid õllele lõhnaks panna kadakaid, aga Vargamäe Andres armastas ennem humalaviha.“ – „Tõde ja õigus“, I osa.

Täpsemat kirjeldust kuula helifailist.

Veimevakk kuulus tegelikult kirjaniku emale Ann Hansenile. Ta oli pärit Jüriõue saunast Suure-Jaani lähistelt Viljandimaalt. Kirjaniku isa Peeter Hansen läks Ann Backhoffile kosja oma õe Mari soovitusel. Kosjad võeti vastu ning Ann ja Peeter abiellusid 27. veebruaril 1872. aastal Suure-Jaani kirikus. Kuna Peetri sünnikodu Kolgioja päris tema vanem vend Hans, kolis noorpaar 1872. aasta jüripäeva paiku elama Järvamaale Tammsaare-Põhja tallu. Oma uude koju võttis Ann ühes kaasavarakirstu ja veimevaka.

„Imelikul viisil ei tulnud Krõõdale enam kunagi isakodu meelde, kui tal rasked päevad olid, ehk kui tuligi, siis ainult tumedalt ja ähmaselt. Selge oli siin ilmas veel üks paik, ja see oli Vargamäe. Siin oli ta käinud soos lehmi rükkimas, siin oli ta tööd rühmanud, nagu oleks see tema eluihk, siin oli ta need kaks last ilmale kandnud, nähes raskeid ja kurje päevi.“ – „Tõde ja õigus“, I osa.

Täpsemat kirjeldust kuula helifailist.

Selle kohvriga läks kirjaniku vanim vend Jüri Hansen 1894. aastal Tammsaare-Põhja talust Ivangorodi kindluse suurtükiväkke kroonut teenima. Sama kohvriga läks ka Jüri poeg Albert 1925. aastal Eesti Vabariigi armeesse aega teenima. Enne seda parandas ta kohvri: õmbles uued käepidemed ning vahetas välja luku ja rihmad. 19. sajandi lõpust pärit kohver on omanikke ja sihtkohti vahetades oma esindusliku välimuse tänaseks kaotanud, kuid lugusid jutustada oskab see-eest soravalt.

„Ta tahaks kas või kõige tühisemat põhjust, paljast ettekäänetki eelduseks, et tema esimene poeg tuleb kroonust vabanedes Vargamäele tagasi: künnab sama põldu, niidab sama heinamaad ja kõnnib mail, mida tema on kraavitanud, laastanud, harinud. Aga poeg jääb isa katsetele tummaks, nagu ei seoks teda Vargamäega tõepoolest mitte mingisugused tõsised elamused.“ – „Tõde ja õigus“, I osa.

Täpsemat kirjeldust kuula helifailist.

Kui kirjaniku isa Peeter Hansen rehemaja juurde uued kambrid ehitas, kõnelesid möödakäijad, et aknad on nii suured nagu kirikul. Kambrites jagus ruumi kogu Hansenite paljuliikmelisele perele. Hiljem oli maja koduks kirjaniku vanemale vennale Augustile. Kui vend sai valmis uue elumaja, jäi rehemaja kõrvalhooneks. 1945. aasta talvel läks hoone õnnetul kombel põlema. Rehemajast ei jäänud alles suurt muud kui reheahju varemed. Päästa suudeti vaid pisut majakraami, sealhulgas vana rehielamu aknaraam. Kui rehielamu kirjaniku 100. sünniaastapäevaks taastati, sai aknaraami järgi uusi aknaid mõõta.

„Kogu tänavune kevad ja suvi kulus kambrite ehitamise tähe all, sest see töö polnud ju tänaseks ega homseks, vaid terveks eluajaks, nagu peremees arvas. Sellekohaselt ehitatigi eluhooned: palju suuremad kui endised ja suurte valgete akendega, nii et kõik arvasid, et Vargamäe Eesperes saavad külmad kambrid – liiga suurte akende pärast.“ – „Tõde ja õigus“, I osa.

Täpsemat kirjeldust kuula helifailist.

Teekann on pärit kirjaniku vanemate naabri, Tammsaare-Lõuna talu peremehe Jakob Sikenbergi perest. Tammsaare-Lõuna talu peremees Jakob Sikenberg oli usin ja hakkaja talupidaja. Aastal 1888 ehitas ta oma perele uue elumaja. See oli esimene korstnaga maja Vetepere külas. Maja aknaid kaunistasid Jakobi tütarde heegeldatud uhked pitskardinad. Teoses “Tõde ja õigus” on Jakob Sikenberg Pearu prototüübiks. Arvatavasti on Lõuna talu teekannu näol tegu pulmakingiga 1908. aasta 14. detsembrist, mil Tammsaare-Lõuna talu pärinud perepoeg August Sikenberg abiellus Adeele Saksaga Rummusaarest. Muuseumile andis kannu Liivia Vaaderpall  – Jakob Sikenbergi lapselaps. Sikenbergide järeltulijad elavad Tammsaare-Lõuna talus tänaseni.

„Varandus seisab tõele lähemal kui vaesus.“ – „Tõde ja õigus“, I osa.

Täpsemat kirjeldust kuula helifailist.

„Arvamise raamatu“ on käsitsi kopeerinud Tõnnis Adelsohn aastal 1849. Raamat on saadud kirjaniku isa Peeter Hanseni sünnikodust Kolgiojalt. Just siit omandas isa Peeter haridust. Peeter Hansen pandi 12-aastaselt õppima Rääka külakooli, mis asus nelja kilomeetri kaugusel kodutalust. Seal õppis ta kaks talve õpetaja Goebleri juhatusel: piiblilugusid, katekismust, lugemist ja laulmist. Sellest sai alguse Peeter Hanseni tugev kristlik meelsus, millest ta ei taganenud ka vanadusaastail. Hiljem õppis Peeter Suure-Jaani kihelkonnakoolis, kus oli õpetajaks tuntud ärkamisaja tegelane Joosep Kapp. Ta andis oma kasvandikele põhjalikud teadmised loodusteadustes ja matemaatikas. Õpikud koolis puudusid, kasutati enda koostatud konspekte ja käsikirjalisi õpikuid. Lugemikuna kasutati näiteks teost „Misjonitöö Tamuli rahva seas“

„Ja parim vahend armumise vastu – matemaatika, ainult matemaatika, mina tean seda. Mina arstin ennast ikka matemaatikaga. Aitab suurepäraselt. Isegi imestan mõnikord, kui ruttu ja hästi ta aitab.“ – „Tõde ja õigus“, II osa.

Täpsemat kirjeldust kuula helifailist.

Anton Hansen Tammsaare esimesed kirjanduskatsetused olid just luuletused, see luuletus on kirjututatud vanema venna Jüri pulmapäevaks. Kirjast õele Mariale selgub, et Anton venna pulmas ei käinud, kuigi vanemad vennad oleks tema kulud katnud. Tol ajal õppis Tammsaare Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Oma luuletusi ei pidanud kirjanik hiljem eriti küpseteks ja polnud ka huvitatud nende avaldamisest. Luuletus on avaldatud „ Kogutud teoste“ 18 osas. Jüri Hansen abiellus oktoobris 1899. aastal Tallinnas Alviine Toimiga. 1903. aastal läks Jüri koos perega elama Koitjärvele Oru metsavahitallu. Tööle asus ta Tallinna linna metsavahina (metsad kuulusid Tallinna linnale).

„Abielu ainuke mõte ongi see, et inimene pole enam iseseisev, vastasel korral pole mingit abielu.“ – „Tõde ja õigus“, IV osa.

Täpsemat kirjeldust kuula helifailist.